Ärkamine

    Keel kõneleb kõiksusega.
    Ja inimlaps kuulatab.
    Ta sündivasse ei sega.
    Ta loodab ja luuletab.
 
    Veel päevasüdame särast
    ta põsed on põlemas ---
    või purpurmõtete pärast,
    mis puhkenud mõlemas?
 
    Teist inimlast hüüab, kutsub
    ta laulsõna hääleta,
    mis valgel paberil tuksub.
    Ja kõik on nii ääreta.

Doris Kareva

Ta vaikib, su Õpetaja

Ta vaikib, su Õpetaja.
Üks kiirgus on lakanud.
Tee viib läbi hilise aja,
kus õhtu on hakanud.

See õhk, see kellade kaja,
see kõlaks kui viimne kord.
All hiilgava taevaraja
sa korraga oled orb.

Kõik möödub --- jõgi ja maja
ja murdund ladvaga mänd.
Ta vaatab, su Õpetaja.
Pikk pilvede palveränd.

Doris Kareva

In memoriam Enn Keernik

Rahulikke jõulupühi!

Lumehelbeke

Lumehelbeke
tasa, tasa
liugleb aknale,
tasa... tasa...

Nagu viibiks ta
tasa, tasa,
mõtles tulles ka:
tasa, tasa!

Miks nii tuksud, rind?
Tasa, tasa!
Rahu otsib sind -
tasa, tasa...

Juhan Liiv 

Veereva elu ragin

veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik

Juhan Viiding

Harjumused ehk ka püha hajameelsus

Harjumuste ori. [turtsatus] Tulen tööle tavaliselt bussiga. Täna tulin autoga. Õhtul vaatan bussiaegu, et ei peaks bussipeatuses kaua passima. Ootan klassis ilusti aega täis. Lähen peatuse suunas. Parklas lähen mööda autost - näe, kellelgi täpselt sama auto kui minulgi - nojahh.. peabki olema! See ju minu auto. [naer]

Vaikivad trollid

Elasid kolm
trolli - kolli
üksildasel
kõrgel mäel.
Järgemööda
tuhat aastat
olid vakka
iga päev Ükskord
pagan teab mispärast
kostis mäe seest
kõva müts, selle järel
mürin - kolin.
”Kes seal kollab?”
küsis üks. Mürin vaibus.
sajaks aastaks
pooleli jäi
mäe peal jutt.
Lõpuks teine
justkui ärkas,
vastas talle:
“See on mutt.” Jälle trollid
sada aastat
olid vakka
nagu puud.
Kolmas tõusis:
“Head aega!
Mulle ei meeldi
lobasuud.”

Norra laste rahvalaul

Lahkühtimine - Artur Alliksaar

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev naine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sina oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
...kaks sõna hääbumatust muinasloost...