Saturday, 29 April 2017

Kahe rännumehe tee

    Kahe rännumehe tee viis mööda jõest
    Kaldal kaunis neiu valas pisaraid
    Neiu ütles: ei saa üle Emajõest
    Aga mehed sellest niigi aru said
    
    Noorem rändur võttis neiu kätele
    Üle jõe ta viis ja pani kaldale
    Tuli tagasi ja kuivatades end
    Ütles teisele: meil aeg on minna vend
    
    Paari tunni järel küsis teine mees:
    Kas sa puhas oled oma südames
    Kas ei toonud sulle patumõtteid see
    Kui sa neiu viisid süles üle vee
    
    Noorem rändur seisma jäi ja ütles nii:
    Jätsin neiu mitu tundi tagasi
    Mina neiu panin maha ammugi
    Sina kannad teda ikka edasi

Juhan Viiding


Wednesday, 2 December 2015

Haiku Mart Raua kogust “Kõik siin maailmas” (1980)

Lumi armastab maad.
On truu talle surmani.
Kevadeni.

Thursday, 20 August 2015

KUI PÄEV LÄHEB TEELE

Kui mu ukse taga peatud,
võiksid seda praotada.
Küllap näeksid - juba kaua
tahan rõõmu jaotada.
Tead ju küll,
ainult sulle, ainult täna
oskan südant paotada.

Kas sa tead, et juba ammu
pole sa siin kambris käind?
Akna taga mitmeid kordi
raagus puu on lehte läind
Aga näib:
nagu sina, nii ka kevad
polegi siit ära käind.

Kui päev läheb teele,
öö tuleb alla,
täidab me toad ja jälle on,
ja jälle on silmad kinni ja valla.
Vaikus on käes, on käes, me käes.

Mis päev tuleb eile,
kus oli homme,
kadunud lõpp ja algused.
Kui hommik on käes, et lahku meid viia,
pole meid siin, pol siin, pole siin.

Kui mu ukse taga peatud,
julge seda paotada.
Kõik mu üksi oldud päevad
võin su ette laotada.
Tead ju ka,
milleks kõike, milleks kohe
leida ja siis kaotada.

Jään Tätte

Thursday, 4 June 2015

Ärkamine

    Keel kõneleb kõiksusega.
    Ja inimlaps kuulatab.
    Ta sündivasse ei sega.
    Ta loodab ja luuletab.
 
    Veel päevasüdame särast
    ta põsed on põlemas ---
    või purpurmõtete pärast,
    mis puhkenud mõlemas?
 
    Teist inimlast hüüab, kutsub
    ta laulsõna hääleta,
    mis valgel paberil tuksub.
    Ja kõik on nii ääreta.
Doris Kareva

Wednesday, 11 March 2015

Ta vaikib, su Õpetaja

Ta vaikib, su Õpetaja.
Üks kiirgus on lakanud.
Tee viib läbi hilise aja,
kus õhtu on hakanud.

See õhk, see kellade kaja,
see kõlaks kui viimne kord.
All hiilgava taevaraja
sa korraga oled orb.

Kõik möödub --- jõgi ja maja
ja murdund ladvaga mänd.
Ta vaatab, su Õpetaja.
Pikk pilvede palveränd.
Doris Kareva
In memoriam Enn Keernik