Ärkamine

    Keel kõneleb kõiksusega.
    Ja inimlaps kuulatab.
    Ta sündivasse ei sega.
    Ta loodab ja luuletab.
 
    Veel päevasüdame särast
    ta põsed on põlemas ---
    või purpurmõtete pärast,
    mis puhkenud mõlemas?
 
    Teist inimlast hüüab, kutsub
    ta laulsõna hääleta,
    mis valgel paberil tuksub.
    Ja kõik on nii ääreta.

Doris Kareva