Kahe rännumehe tee

    Kahe rännumehe tee viis mööda jõest
    Kaldal kaunis neiu valas pisaraid
    Neiu ütles: ei saa üle Emajõest
    Aga mehed sellest niigi aru said
    
    Noorem rändur võttis neiu kätele
    Üle jõe ta viis ja pani kaldale
    Tuli tagasi ja kuivatades end
    Ütles teisele: meil aeg on minna vend
    
    Paari tunni järel küsis teine mees:
    Kas sa puhas oled oma südames
    Kas ei toonud sulle patumõtteid see
    Kui sa neiu viisid süles üle vee
    
    Noorem rändur seisma jäi ja ütles nii:
    Jätsin neiu mitu tundi tagasi
    Mina neiu panin maha ammugi
    Sina kannad teda ikka edasi

Juhan Viiding

Haiku Mart Raua kogust “Kõik siin maailmas” (1980)

Lumi armastab maad.
On truu talle surmani.
Kevadeni.

KUI PÄEV LÄHEB TEELE

Kui mu ukse taga peatud,
võiksid seda praotada.
Küllap näeksid - juba kaua
tahan rõõmu jaotada.
Tead ju küll,
ainult sulle, ainult täna
oskan südant paotada.

Kas sa tead, et juba ammu
pole sa siin kambris käind?
Akna taga mitmeid kordi
raagus puu on lehte läind
Aga näib:
nagu sina, nii ka kevad
polegi siit ära käind.

Kui päev läheb teele,
öö tuleb alla,
täidab me toad ja jälle on,
ja jälle on silmad kinni ja valla.
Vaikus on käes, on käes, me käes.

Mis päev tuleb eile,
kus oli homme,
kadunud lõpp ja algused.
Kui hommik on käes, et lahku meid viia,
pole meid siin, pol siin, pole siin.

Kui mu ukse taga peatud,
julge seda paotada.
Kõik mu üksi oldud päevad
võin su ette laotada.
Tead ju ka,
milleks kõike, milleks kohe
leida ja siis kaotada.

Jään Tätte

Ärkamine

    Keel kõneleb kõiksusega.
    Ja inimlaps kuulatab.
    Ta sündivasse ei sega.
    Ta loodab ja luuletab.
 
    Veel päevasüdame särast
    ta põsed on põlemas ---
    või purpurmõtete pärast,
    mis puhkenud mõlemas?
 
    Teist inimlast hüüab, kutsub
    ta laulsõna hääleta,
    mis valgel paberil tuksub.
    Ja kõik on nii ääreta.

Doris Kareva

Ta vaikib, su Õpetaja

Ta vaikib, su Õpetaja.
Üks kiirgus on lakanud.
Tee viib läbi hilise aja,
kus õhtu on hakanud.

See õhk, see kellade kaja,
see kõlaks kui viimne kord.
All hiilgava taevaraja
sa korraga oled orb.

Kõik möödub --- jõgi ja maja
ja murdund ladvaga mänd.
Ta vaatab, su Õpetaja.
Pikk pilvede palveränd.

Doris Kareva

In memoriam Enn Keernik

Veereva elu ragin

veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik

Juhan Viiding

Vaikivad trollid

Elasid kolm
trolli - kolli
üksildasel
kõrgel mäel.
Järgemööda
tuhat aastat
olid vakka
iga päev Ükskord
pagan teab mispärast
kostis mäe seest
kõva müts, selle järel
mürin - kolin.
”Kes seal kollab?”
küsis üks. Mürin vaibus.
sajaks aastaks
pooleli jäi
mäe peal jutt.
Lõpuks teine
justkui ärkas,
vastas talle:
“See on mutt.” Jälle trollid
sada aastat
olid vakka
nagu puud.
Kolmas tõusis:
“Head aega!
Mulle ei meeldi
lobasuud.”

Norra laste rahvalaul

Lahkühtimine - Artur Alliksaar

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev naine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sina oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
...kaks sõna hääbumatust muinasloost...

Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast - Karl Ristikivi

Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast,
toidetud mullast ja veest, õhu ja päikese poeg,
tule ja südame värvi, elu side eluga,
tarduda kiviseks linnuseks?

Kuidas võib laul, ilma et kordagi vaikiks,
kaotada viisi ja sõnad, hanguda tähtede reaks?
Kuidas tantsivad jalad kaovad sammude kajaks
kummaliselt murtud rütmiga?

Oli kunagi keegi,
kes tundis metamorfooside saladust.
Temast sai pagulane.

Homme astume laeva ja sõidame teise randa,
mitte et võimatut püüda --- meri ja müürid on üks.
Pageda sellest, mis olnud, asjatuks kuulutas tarkus.
Isegi rumalus teab, et tulevik jääb.

Aeg - Artur Alliksaar

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Ta tuli, et minna

Teadsin...
Ühel hommikul midagi avamata
mitte midagi ette lugemata
tõusin üles ja lihtsalt teadsin.
Ei olnud mul vaja raamatuid ega pilte
ei olnud mul vaja ei raadiot ega silte. 

Tõusin üles ja lihtsalt teadsin...
teadsin, et kevad käes.
Siis jooksin õue ja vaatasin ringi-
kõikjal oli näha ta muutlikke silmi
teadsin, et tuleb kord see päev
mil ma seda kõike näen! 

Kõik peavad minema et tulla tagasi.
Ka kevad läks ja nüüd on ta tagasi.

Püha hajameelsus ehk vanadus hakkab tulema...

Tulen töölt. Mõtlen, kas minna poodi või mitte. Otsustan minna. Teen poes omad valikud ära, korv on mõistlikult täis. Lähenen kassadele, võtan rahakoti välja... Oot! Kus see on? Kontrollin taskud üle, vaatan ka seljakotti. Mida ei ole, see on rahakott. Siis laksti! Muidugi! Kodus laua peal. Selge. Mõtlen, kas jätta korv kuskile, et käin ruttu kodus ära (nii 10 min). Otsustan, et ei viitsi ja laon asjad riiulitele tagasi. Ja poest välja, koju.

Tallinna etüüdid

Astun vihmaniiskeid inimesi täis trolli. Niiske õhk kannab lõhnu kuidagi eriti selgelt edasi. Ma kohe ei saagi aru, mis lõhn see on, mis üle terve trolli levib, aga kolmandas peatuses taipan -- see on värske kartulisalati lõhn! Tugev ja mahlane lõhn, mille järgi võib salatit endale lausa ette kujutada. See on selline isetehtud, natuke rohmakate kartulikuubikute, maakollase muna, pehmete herneste ja tugevalt majoneesise kastmega salat. Mmm! Lõhn loksub koos trolliga kaasa, keeldub lahtisest aknast välju lendamast, imbub ridade ja riiete vahele. Ja siis, siis seguneb sellega veel üks lõhn. Värske lasanje. Akna all istuv daam on võtnud kotist lasanjevrapi -- ma ei teadnudki, et sellised olemas on -- ja asub seda isukalt sööma.

Vastu akent trummeldavad suured vihmapiisad, toll põriseb pärastlõunases liikluses aeglaselt edasi trügides, inimesed seisavad vaikides. Juuste tilkudes seisab trollitäis tumedas rõivais eestlasi keset värske kartulisalati ja lasanje lõhna ja vaikivad. Kuulda on ainult väljast kostva vihmase liikluse ühtlast sahinat.

Väljun oma peatuses, jättes kartulisalati ja lasanje trolliga edasi sõitma. Seisatun ja tõmban kopsud täis vihmast pestud värske muru lõhna! Uskumalt hea tunne on. Astun edasi ja... astun otsa lombi veerel vedelevatele hallitriibulistele meeste bokseritele, millest keegi on just sealsamas kohas mõnda aega varem loobunud.

Ah, Tallinn, Tallinn, mu armas kodulinn!

©http://aab.pri.ee/

Pildikesi lapsepõlvest.

Kohe päris enda joonistus. Ühelt karbikaanelt. Kui vaid oskaks öelda aasta arvu, aga väga usutavalt miski 80-date kesk- või lõpp-paiku.

Minu isa oli ühel hetkel ka piimaauto juht.

Avalik kiri Eesti Vabariigi Valitsusele | Domeeni Reform

Avalik kiri Eesti Vabariigi Valitsusele | Domeeni Reform

The End of an Era

Ühe ajastu lõpp.
Mõtlesin, et kuidas öelda... Aga õieti ei mõelnudki välja.. Tuleb sellise ametliku teadaande kujul.

Seoses praeguse majandusliku olukorra ja Eesti Interneti Sihtasutuse poolt eraisikutele - ütleme otse välja - käki keeramisega, lõpetab domeen koks.pri.ee oma eksistentsi. Ka kõik seotud alamdomeenid.

Kolivad ümber teise kohta: http://rando.koks.pri.ee >>> http://bandiit.blogspot.com/
http://liina.koks.pri.ee >>> http://linnaliina.wordpress.com
Müüdav raudvara

P.S. Koks.pri.ee jätkub vaid, kui saabub piisav hulk annetusi.

Tegel't, kui aus olla....

... siis keegi ju ei loe seda asjandust siin, ega ju? Seega, see on viimane sissekanne. Ilmselt pole õnneks kedagi kurvastada selle teatega.

Ja see ongi siis kõik!? küsis väike Benny, kui oli näinud lühifilmi mingil totakal teemal. Küllap vist, vastasin ma õlgu kehitades.