Aeg - Artur Alliksaar

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Just listening ...

The Importance of Saying Thank You, and Why You Should Say It Often.

"I'm telling You where I'm insecure bu asking You to 'praise' me."

Originaal Lifehacker'is

Kas nüüd kompliment või solvang

"Kurat küll! Sina ja Peetso olete ühesugused, teid ei saa teemalt kõrvale juhtida. Teised õpetajad lähevad kergemini õnge ja hakkavad muust rääkima."

Võtame komplimendina

Tasutud vaev

Neli tundi pingsat ettevalmistust, neli aastat õppimist ja töötamist - ning 40 minutiga õpilastele ära räägitud.

Pannkoogid.

Tean, et mõnele on pannkoogid lausa igapäevased, aga mina tegin neid täna esimest korda. Ja kohalik degustaator (üks 1. klassi poiss) kiitis need heaks (ta küll oli oma sõnades lahkem, ent jäägem siiski tagasihoidlikuks).

Tarkuse päeva puhul.

On ilus vikerkaar? Näete? Väga hea, siis teil ikka on võime ilusat näha. Need, kes näevad vaid udu, vaadake hoolega. Mina näen ilusat vikerkaart, udu lisab kergelt müstilisust... kui nii võib öelda. Ikka näete vaid udu? Jumal teiega! Teistele aga edu!

Aga tegelikult tahtsin ma öelda, et meie põnn läheb kooli. Ei, mitte lõpuks, vaid juba! Aeg lendab, kui tiibu ei kärbita. Kuid ajal ei saagi tiibu kärpida, sest ta on nii kiire, teda ei saa keegi kätte. Ja ehk ongi hea, muidu seisaks kõik paigal ja ei oleks midagi uut ilma peal. Jajaa. Kogu aeg uus on ka paha, on neid, kes nii ütlevad. Tuletagem siiski meelde - kõik uus on ammu unustatud vana.

Ma ehk ei ole nõus selle "kõik" osaga, aga muidu küll. Lühidalt, mulle meeldib, et aeg lendab. On mida oodata - iga uut päeva. Ja nüüd veelgi rohkem, mida Tristan koolis õpib, kuidas mina tema juhendamisega hakkama saan, kas mina oskan tema ülesandeid (mitte ette teha, aga lihtsalt, kas ma oskan). Ning kas ma oskan toeks olla... Põnev ja hirmutav üheaegselt, pigem siiski põnev.

Tähtis päev on seekord 2. september. Aga Tarkuse päeva tähistame ikka õigel päeval, emad organiseerivad lausa pidu sel puhul. Tore.

Kõigile, kelle võsuke kooli läheb õnne ja rõõmu!