Tarkuse päeva puhul.

On ilus vikerkaar? Näete? Väga hea, siis teil ikka on võime ilusat näha. Need, kes näevad vaid udu, vaadake hoolega. Mina näen ilusat vikerkaart, udu lisab kergelt müstilisust... kui nii võib öelda. Ikka näete vaid udu? Jumal teiega! Teistele aga edu!

Aga tegelikult tahtsin ma öelda, et meie põnn läheb kooli. Ei, mitte lõpuks, vaid juba! Aeg lendab, kui tiibu ei kärbita. Kuid ajal ei saagi tiibu kärpida, sest ta on nii kiire, teda ei saa keegi kätte. Ja ehk ongi hea, muidu seisaks kõik paigal ja ei oleks midagi uut ilma peal. Jajaa. Kogu aeg uus on ka paha, on neid, kes nii ütlevad. Tuletagem siiski meelde - kõik uus on ammu unustatud vana.

Ma ehk ei ole nõus selle "kõik" osaga, aga muidu küll. Lühidalt, mulle meeldib, et aeg lendab. On mida oodata - iga uut päeva. Ja nüüd veelgi rohkem, mida Tristan koolis õpib, kuidas mina tema juhendamisega hakkama saan, kas mina oskan tema ülesandeid (mitte ette teha, aga lihtsalt, kas ma oskan). Ning kas ma oskan toeks olla... Põnev ja hirmutav üheaegselt, pigem siiski põnev.

Tähtis päev on seekord 2. september. Aga Tarkuse päeva tähistame ikka õigel päeval, emad organiseerivad lausa pidu sel puhul. Tore.

Kõigile, kelle võsuke kooli läheb õnne ja rõõmu!

Be Good

Üle pika aja sai jälle ühel Jazzkaare kontserdil käidud. Koos naisega. Häbi küll tunnistada, aga vist esimene tõelise kontserdi moodi üritus meie ühise ... 12 aasta jooksul. Hea küll. Aga seda toredam oli. Esineja oli Gregory Porter, põhiliselt oma albumilt Bee Good

Kopramängud

Sai kevadist kobrast mängitud. Saag ja kirves ja 4 inimest.

Ta tuli, et minna

Teadsin...
Ühel hommikul midagi avamata
mitte midagi ette lugemata
tõusin üles ja lihtsalt teadsin.
Ei olnud mul vaja raamatuid ega pilte
ei olnud mul vaja ei raadiot ega silte. 

Tõusin üles ja lihtsalt teadsin...
teadsin, et kevad käes.
Siis jooksin õue ja vaatasin ringi-
kõikjal oli näha ta muutlikke silmi
teadsin, et tuleb kord see päev
mil ma seda kõike näen! 

Kõik peavad minema et tulla tagasi.
Ka kevad läks ja nüüd on ta tagasi.

Püha hajameelsus ehk vanadus hakkab tulema...

Tulen töölt. Mõtlen, kas minna poodi või mitte. Otsustan minna. Teen poes omad valikud ära, korv on mõistlikult täis. Lähenen kassadele, võtan rahakoti välja... Oot! Kus see on? Kontrollin taskud üle, vaatan ka seljakotti. Mida ei ole, see on rahakott. Siis laksti! Muidugi! Kodus laua peal. Selge. Mõtlen, kas jätta korv kuskile, et käin ruttu kodus ära (nii 10 min). Otsustan, et ei viitsi ja laon asjad riiulitele tagasi. Ja poest välja, koju.

Jõulud 2012

Tallinna linnamüür Laboratooriumi tn.

Külmataat võib teha tempe,
tuisupoistel varuks vempe.
Jõuluvana sest ei hooli,
külastab ta igat hoovi.
Tuleb suuskadel või reega
või siis hoopis läbi vee ta.
Hoolimata halvast ilmast
jõulukingist ei jää ilma
ükski suur või väike laps,
vanaema ega paps.

Rahulikke jõulupühi. 

Ilma peal

Sai ilma peale mindud. Kodu Tartus on naiste hooleks, poiss on ämma juures, ise olen veel ämma venna katuse all. Üürileping on küll sõlmitud oma korterile, aga ennem ei maksa sinna minna, kui saab sõlmitud elektrileping, sest ilma särtsuta on külm, pime ja ei saa sooja sööki teha. Ning puudub ka ülevaade maailma asjadest.

Töö Tartus peab jääma kaugemasse tulevikku. Esialgu järgime Uljanovi kurikuulsaid sõnu - "Õppida, õppida, õppida." Ehk kogenud mehe järgi käia ja tema järgi teha. Siis alles (paari-kolme-nelja kuupärast) on mõeldav, et saan Tartu tagasi ja seal kandis hooldustöid tegama hakata.

Seni aga tuleb lahus olevat peret kuidagi koos hoida. Loodame. Teeme. ...ME!